Telliskivi Loomelinnaku galerii, mis asub poetänavate seintel, on tegelikult päris valge ja hele, igati inimsõbralik. Põhjala on tõesti veidi rustikaalsem oma olemuselt. Ilmselt vajavad sellised pinnad värvi ja elusust just enim. Minu enda jaoks on see avastamine, et kuidas mu tööd erinevatesse kohtadesse sobivad ja tegelikult tuleb tunnistada, et nad tõesti sobivad eriilmelistesse paikadesse. Ma veel pole kohanud ühtegi kohta, kuhu ei leiaks midagi sobivat! Tehasehoone võrreldes valge kuubiga muidugi on tõesti väga teistmoodi… Napilt oleks tulnud selle aasta kolmas näitus kah tehases, Aparaaditehases nimelt, aga jätsime selle siiski ära. Nii et tehaste aasta!

Samas on mu isikunäitused olnud kirikutes, tööd alaliselt eksponeeritud haiglates ja Riigikogus. Arvan, et mõte jääb ikka sinna, et mingid paigad vajavad maalidega edasi antavat kogemust, nägemust, värvi ja elu. Miski ei suuda keskkonda – kui võtame selleks ruumi – oma objektilisusega anda sellist mõju kui maal või kunst üldse. Diivan ja dekoratiivsemad rekvisiidid ikkagi kuluvad ajas ja on mingil määral elutumad, vähemalt kui nad pole käsitsi ja hingega tehtud. Jõuame algusesse tagasi: kui teised objektid tulevad tehasest, siis on vaja midagi, mis sellist atmosfääri tasakaalustab. Isegi majad on tänapäeval tehasetöö, ometi me tahame kodu, mis oleks isikupärane ja hingega. Lisaks inimestele tuleb siis leida need asjad, mis kannavad endas mingit vaimu, mille toel on hea iga päev tegutseda.

Kevadise näituse pealkiri oli “Ärkamine”, nüüd sügisese oma “Äratundmine”. Millest oled ärganud ja mille ära tundnud?

Need mõlemad on näitustel olnud maalide pealkirjad. Ärganud olen unest ja ära tundnud õnne. Kuna mingid pealkirjad tuleb maalidele panna, siis eelistan sõnu numbritele! Ehkki tähtis on ikkagi see, mis on sõnade taga. Need pildid on kandnud endas teatavaid tundmuseid, sellest ka pealkirjad. Aga tundmused ei ole ilmtingimata mingite figuuride läbielamised, vaid pigem, mida see pilt ise endas kannab.

“When I Look Into The Light And It Multiplies” Telliskivi Loomelinnaku Galeriis.

Uue näituse tutvustuses on öeldud, et selle keskmes pole mingi suur kontseptsioon või lugu, vaid “pilt ise”. Kas see on siis sama, mis “kunst iseeneses”, “kunst kunsti pärast”? Kuidas selgitaksid inimkeeli neid väljendeid, mille taga peitub ka omakorda põhjalik teooria?

Kaldun küsimusest võib-olla veidi kõrvale, kuid suundun siiski ajalukku. Nagu me teame, siis igasugused kaasaegsed või teatud ringkondade poolt poputatud kunstnikud on sageli vajunud unustuse hõlma, ja ajalukku on jäänud need kunstnikud, kes on omavahel moodustanud tugeva ringkonna ja/või kes on olnud populaarsed oma tööde pärast – ükskõik, kui palju on neid omal ajal töganud “professionaalid”, keda me nüüd ei tea. Viitan nüüd sellele, et me ei tea, mille pärast kunsti tehakse, kuid on üldistatav, et see ebaratsionaalne tung ja loomiskirg sünnitab maale, mille tugevuse tunneb ära vaataja ja eelistab pilti just selle äratundmise pärast – ja mitte millegi muu.

Olen uurinud oma ostjatelt – enamasti meeldivadki neile enim need maalid, mis on tehtud kõige suurema hingejõuga, kus on olnud taga tugev emotsioon ja pigem midagi isiklikku minu jaoks.

Mida aeg edasi, seda enam võõrandun sellistest nõutavatest kontseptsioonidest – miks ma pean 123ndat korda ümber kirjutama sisuliselt sama teksti, mida ma iga näituse saateks moodustan, lihtsalt teiste sõnadega? See on ju tobe. Mulle ei meeldi enesekordus. Põhimõtteliselt teeb iga autor ilmselt terve elu väga sarnastest väärtus-põhimõtetest lähtuvaid teoseid, ideaalid jäävad samaks – nii ka piltide, tekstide sügavam sisu. Kuigi praegune bürokraatia eeldab, et olemas oleksid projektid jms, pole ma neid viimased kolm aastat kirjutanud. Iga asjaga ei pea kaasa minema, kui on võimalus mitte minna. Nauding võiks tulla pildist endast, mitte sellest, et sa mõtled enne ja pärast, ”kaine arvestus ja range distsipliin”* ei ole kunagi olnud kunsti alustalad. Selleks on tunnetus – nii autori kui vaataja poolt.

Sinu “maalid jäävad luuleliseks” ning pole saladus, et oled ka ise poole kohaga poeet. Kui peaksid paari panema mõned oma uuematest näitusetöödest oma luuletustega, milliseid kombinatsioone moodustaksid?

Noh, kui ma oleksin poole kohaga, siis mind peaks olema umbes kuus tükki. Nii palju on neid pooli: luuletaja, kunstnik, ema, ettevõtja, turundaja, autojuht, …tuleb kindlasti kaksteist täis. Tead, ma ei ole luulet kirjutanud tükk aega. Aga kui mul maalivahendeid ei oleks, siis see tuleks kindlasti tagasi. Ma tahangi veidi rohkem kirjutamisega tegeleda, aga ma olen süveneja: tahan sukelduda 16 tunniks oma asja ja mitte väljuda ja niimoodi kuu aega järjest, siis ma saan oma asja valmis. Ei saa nii, et kaks tundi seda ja kaks tundi teist asja. Niimoodi saab kunstnik paremini olla kui kirjanik: vähemalt selle romaaniga, mille ma 2015. aastal ühe kuuga kirjutasin ja nüüd kuuendat aastat toimetan… 

Kaua valminud maal erakogus.

Aga kui ma peaksin ilustama või seletama oma viimaste aastate tegevust tekstiga, siis kõige paremini sobiks erinevate piltide alla erinevad dialoogid mu vanema poja Oskariga. Näiteks –  mina: “Öelda on lihtne, teha palju raskem.” Oskar, viie-aastane, vastab: “Öelda on lihtne, tagurpidiöelda palju raskem.” Või puhkepäeval: Oskar: “Puhkepäeval mina ei taha kaua magada, sest mina tahan PALJU puhata.” Need laused tegelikult illustreerivad seda eluolu kirkamalt kui mu vanad luuletused. Siin on muidugi teatav boheemluse puudumine tunda, á la mu varasem mina oleks hinnanud Betti Alveri ridu “Ajal, mil virkus sind piiras, / julgesid olla sa siiras, / õnnelik, vaba ja laisk,” kuid mul endal nüüd on selline faas, et tuleb tõesti ainult hagu alla anda. Eks on elus palju erinevaid etappe ja igaüks on isemoodi ilmekas.

Milline on see mänguruum, mis tunnetaja ehk vaataja enda pähe peaks jääma? Seda peaks õiguspoolest küsima muidugi juba vaataja enda käest, aga arvestades, et keset kiireid argitoimetusi on inimestel tihti raske end välja lülitada ja üldse see mänguruum enda peas üles leida – palun anna nõu, kuidas selle ruumi uks üldse avada, kust otsida võtit?

Võtit tuleb otsida enda seest, aga siin ongi see teema, et kuidas äratada inimest. Kas üldse saab? Kõigepealt peab olema huvi. Siis peab olema aega. Uks avaneb aeglaselt. See on spetsiifiline grupp inimesi, kelle peas on ruumi. Mõnes mõttes on nad ikkagi nagu valitud, et saavad endale ajaliselt seda lubada, aga kuna me ise teeme oma valikuid, siis kõik algab ikkagi tahtest ja teadmistest, et kuidas väravani jõuda ja mis see hingeruum üldse on. Kui juba selline vastuvõtlik seisund on loodud, siis selle väikese grupi hulgas on palju erinevate eelistuste ja kogemustega inimesi. Kui palju inimene tahab müstikat ja kui palju nõuab ta kindlaid piire? Kindlate piiride ja selgusevajadusega inimesed eelistavad ilmselt Kaido Ole (näide) maale abstraktsele kunstile. Aga kui me juba jõuame abstraktse kunsti juurde, siis siin on omaette maailm.

Mina taaskord kordan ennast selle mõttega, et inimene valib maali tunde järgi. Sageli nähakse abstraktse kunsti juures asju, mis pole kunstniku poolt sinna “pandud” ja ma ei näe selles midagi halba. Aasta pärast näeb ta seal midagi muud ja kui kahe aasta pärast ikka veel vaatab, võib-olla midagi kolmandat. See kõik on ok ja teretulnud. Nagu me vaatame oma eludele ja kogemustele tagasi või loeme raamatuid üle, ikka saab mingi uue vaatenurga. Selles mõttes on abstraktne kunst kindlasti keerulisem kui selged pildid. Ehkki abstraktsuses on ka oma selgus, nii nagu kaoses on kord, aga see läheb liiga sügavaks ära, kui hakata lahti harutama.

Lühidalt: iga abstraktse pildi muudab veetlevaks sisu ja vormi tasakaal.

Oled muuhulgas öelnud, et vahel seisab ehk valmib maal mitu aastat, mille jooksul “momendid kuhjuvad kihtidena üksteise alla nagu looduses kivimid”. Sellise küpsemise rekordaeg on olnud kümme aastat. Millistest (mängu)ruumidest sellega tegelemise ajal ise läbi jõudsid käia?

Mõnel haruldasel korral saab suurepärane maal valmis ühe päevaga. Vahel kulub selleks nädal-paar, keskmiselt mõni kuu. See on seotud ajaga, mis maal peab õlivärvi puhul seisma, et saaks seda edasi teha, tekitada üleminekuid ja kihte, mis vastavalt soovile jääksid läbikumavad. Ja siis on need, mis jäävad justkui seisma, mida ei oska edasi teha. Ses osas pean tähtsaks välja tuua, et ma ei arva, nagu väga kaua valminud maal oleks teistest parem. Võib-olla tuleb isegi öelda, et kõige imelisemad on need ühe korraga valminud, aga nagu öeldud, need on haruldased. Ma olen olnud, eriti algusaastatel, ka üpris halb maalide ülespildistaja, minu jaoks on aeg kulgemises ja ei pea pidevalt jäädvustama: hea, et nüüd on Instagram kui turunduskanal, see motiveerib sellist mälestus-galeriid tekitama, aga lihtsalt aega tuleb suhtuda kui hetke ja igaks asjaks on oma aeg. Ei tohiks olla kinni minevikus ega tulevikus, see on energeetilise ressursi raiskamine, sest selle asemel saab muuta paremaks tänast päeva, teha midagi, millest on kasu, paremini ja õigemini kohe.

“Liivakellaliblikas” uues kodus.

Kui ma vahepeal ei ole teatud maali puutunud, siis ta ongi lihtsalt seisnud, ma ei ole selle peale mõelnud. Välja tõstmine ja vaatamine juba tähendab, et ma tegelen sellega. Vahel panen tagasi, nii et midagi ei tee temaga. Kuni lõpuks ta avab mulle end, ütleb, mis värve peaks juurde kandma ja kuhu. Siis vaikib jälle. See konkreetne kümme aastat valminud maal elas küll neid mänguruume läbi, mina ise mitte. Ta käis näiteks Tartu Ülikooli maaliosakonnas end näitamas, aga ma enam ei mäletagi, kas kompositsioonitunni raames või osana lõputööst. Igatahes niimoodi ta oli siis mõned aastad, siis tegin edasi, veel edasi, kuni lõpuks jäin rahule. Ma olen väga suur ületegija ja parandamatu perfektsionist. Kui maalid minu käes on, võib alati juhtuda, et ma hakkan neid üle tegema, sest pole nendega piisavalt rahul. Ja kui ma ütlen enda puhul “parandamatu”, siis see tähendab, et ma ei soovi selle koha pealt muutuda, see on teadlik valik.

Lisaks rääkisid, et tänaseks päevaks ühendab sinu maale pigem sõna “elu” kui sõna “autor”. Aiman selles nihke taga põhjust ka faktis, et oled tänaseks elu andnud lisaks maalidele ju ka kahele lihast ja luust inimlapsele, millest juba ka ise eespool rääkisid. Kuidas ühendad “autori” rolli “ema” omaga?

Katastroofiliselt, iseloomuomaduste tõttu – kuna ma tahan süveneda, aga lastega teatavasti pole eriline süvenemine võimalik, kuna kõik on pidevas muutumises, nende soovid ja tegemised. Siin on aidanud väga tugev distsipliin ja hea planeerimine, tööasjad enamasti tööaegadel, kui lapsed on lasteaias, ja koduasjad pärast, nagu enamikel inimestel. Kui jaksu on, siis öösel edasi – olenevalt vajadusest. Planeerimine ja kohanemisvõime, kui emb-kumb jälle nohune on, kuuluvad asja juurde. Ilmselgelt on nad aidanud mu süütenööri väga pikaks venitada, asjad, millesse varem võisin suhtuda kannatamatusega, tunduvad tühi-tähi, olles näiteks kaht last tund aega riidesse pannud või magama. Kindlasti mingid asjad jäävad tegemata ka või ei saa päris nii põhjalik olla kui tahaks, see on paratamatu. Prioriteetide seadmise võimet on nad tugevasti kasvatanud ja seda annab tööde-tegemiste valikus ja päevakava seadmises väga hästi ära kasutada.

“Ema” ja “autor” on ühendatavad süsteemi-põhiselt, nii nagu on “öö” ja “päev”.

Olen küll, lapsed kodus, ka maalinud ja tööd teinud, aga elu on näidanud, et stress on siis liiga kõrge, kuna ei saa korraga olla teenindaja rollis ja teha mingit mõtlemist nõudvat tööd või meditatsiooni… Kuna ma maalin ikkagi suhteliselt meditatsiooniseisundis, siis on see suht hull, kui samal ajal padjad lendavad ja kisa käib. Mediteerides saaks veel ise padjaga pihta, aga kui see värvipotti lendab ja maali ära rikub… no pole tore. Seega “autori” ja “ema” rolli ühendan kameeleoni meetodil: kunagi ei tea, mida järgmine hetk toob ehk millistele olukordadele vastu tuleb minna ja millist värvi oma nahal kasutama peab. Selleks tuleb valmis olla. 

Millised on juba järgmised loomingulised plaanid?

Hetkel on üks huvitav asi toimumas, ma ei tea, kas see otseselt plaan on, kuna proovitrükidki juba on tehtud, nimelt üks Saksa firma hakkab mu maalidest vaipasid tegema ja levitama üle Saksamaa. Kataloogi esmatrükk tuleb 20000 eksemplari. Eks näis, kuidas sellega läheb. Reisimise ja messidega seotud plaane ei julge üldse teha. Kuna ma olen oma ressurssidega ikkagi piiratud, siis tahan panustada asjadesse, mis ei saa ära jääda kellegi kolmanda otsuse tõttu, olles minult eenevalt päris palju tööd nõudnud. 2022. aastal saab kümme aastat minu kui kunstniku tegevusest, võib-olla oleks ilus selleks puhuks mingi raamat koostada, aga ma olin alguses tõesti halb dokumenteerija – ei pannud allkirjugi piltidele, ja pildid olid väga head!, mitte et ma poleks tahtnud neid omaks tunnistada, aga ma kartsin, et rikub pildi ära. Taga on muidugi kirjas. Ma ei tea, kas mul tekib millalgi ajaline auk, et see kümne aasta materjal kõik üles otsida, läbi sorteerida, välja valida. Aga millalgi peaks seda tegema. Ja muidugi see romaan! Aga ütleme selle kohta nii, et järgmise viie aasta jooksul vast. Mul on selgelt plaanis maraton, mitte sprint. 

*fraas Propelleri laulust “Pankrott”

Liis Kogeri loominguga saab lisaks Põhjala Tehasele tutvuda ka siin.

“Päevalilled” ühes Ameerika kodus.